Rooma kooliharidus

Hariduse eesmärk ja üldolemus

Roomlaste kasvatusideaali mõjutasid kreeklased. Tarvis oli kasvatada Roomale truusid kodanikke, kes rahuajal saaksid ära elada oma põllust või käsitööst ja sõjaajal lööksid kaasa sõdurite rollis. Õpetusstiil oli väga praktiline: keskenduti oskustele ja teadmistele, mida oli tarvis igapäevaelus. Omandati põhioskused nagu kirjutamine ning arvutamine.

Hariduse korraldus

Roomas jagunesid koolid kolmeks erinevaks tüübiks:

•  Literaatorite koolid ehk algkoolid

Literaatorite koolid keskendusid lugemisele, kirjutamisele ja arvutamisele, aga teadmisi anti ka põllumajanduse ja ravikunsti kohta. Lapsed said seal õppida asuda umbes seitsmeaastaselt.

Klassiruumis oli tüüpiliselt laud ja pingid. Õpetaja andis oma ainet poodiumilt, kuid ta mitte ei seisnud, vaid üldjuhul istus seljaga toolil. Õpilastel laudu ei olnud: roomlaste meelest oli kirjutamine igas asendis mugav. Küsimustele vastuseid andes pidid õpilased püsti tõusma. Sageli toimus õppetöö hooppis värske õhu käes.

•  Grammatikuse koolid

Grammatikuse koolis loeti klassikalisi teoseid ning arutleti nende üle, süvendati teadmisi kreeka ja ladina keelest, ajaloost. Tavaliselt käidi seal vanuses 12-16 aastat.

Kool oli üsna hästi sisustatud. Leida võis kuulsate kirjanike büste ja võib-olla isegi geograafilisi kaarte. Sageli asusid klassiruumid tänava ääres eesriide taga, et tänaval sagivad inimesed õppetööd liialt ei häiriks. Igaüks võis sisse astuda, sagedasteks külastajateks olid lapsevanemad, sõbrad ja needki, kes lihtsalt soovisid tunde pealt kuulata.

Enamiku ajast kõneles õpetaja. Õpilastel oli vähe võimalusi sõna sekka öelda, sest nende ülesandeks oli märkmeid teha. Vaheldusrikkust pakkusid ülesanded, kus pidi luulet proosasse ümber panema või koostama jutukesi mütoloogilistel teemadel.

•  Retoorika koolid

Retoorika koolid valmistasid õpilasi ette poliitilisemaks elusuunaks, kus tarvis kõnesid koostada ja neid ette kanda. Sinna sai sisse astuda peale grammatikuse kooli lõpetamist.

Tüüpilised ülesanded, mis õpilastele anti, hõlmasid süüdistuskõnede kirjutamist erisuguste pahede vastu (kõrkus, jumalateotus) ning mõne kuulsama inimese või kangelase kõne kirjutamist teatud situatsioonis.

Suvevaheaega said õpilased nautida neli kuud (juunist oktoobrini) ning õpingute vältel oli neil iga üheksas päev vaba.

Selline õpetus leidis aset üldjoontes kuni impeeriumi lõpuni. Imperaatorite ajal hakkas riik siiski haridusküsimustesse vaikselt sekkuma. Näiteks Augustus asutas kooli oma palees, makstes õpetajatele palka, ja Hadrianus avas suure hulga koole, pakkudes neile rahastust ja määrates riigipalka saavaid õpetajaid.

Õpetaja

Roomlaste meelest oli üks õige õpetaja ütlemata karm, kannatamatu ja vihane. Mida vihasem ta oli, seda parem. Õpetaja karjumist ja sõimu võis kuulda mitmete tänavate kaugusele. Kardeti, et liiga pehme ja vastutulelik õpetaja hellitab ja rikub lapsed ära. Ühtlasi nähti vihapursetes pühendumust oma töösse, sest see näitas, et ta tahtis anda endast parima. Füüsilised karistused olid täiesti tavapärased, levinuim oli joonlauaga käte tagumine, kuid raskematel juhtudel võeti välja nahkrihm.

Algkoolide õpetajad tulid tavaliselt ühiskonna madalamatest kihtidest, sageli olid nad vabakslastud.

Retoorika koolides oli õpetajateks tuntud riigimehed ja advokaadid.

Kasutatud kirjandus:
Tilk, M. (2003.) Kasvatus eri kultuurides 1. Tallinn: M. Tilk.