Hariduse eesmärk ja üldolemus
Roomlaste
kasvatusideaali mõjutasid kreeklased. Tarvis oli kasvatada Roomale truusid
kodanikke, kes rahuajal saaksid ära elada oma põllust või käsitööst ja sõjaajal
lööksid kaasa sõdurite rollis. Õpetusstiil oli väga praktiline: keskenduti
oskustele ja teadmistele, mida oli tarvis igapäevaelus. Omandati põhioskused
nagu kirjutamine ning arvutamine.
Hariduse korraldus
Roomas
jagunesid koolid kolmeks erinevaks tüübiks:
Literaatorite
koolid keskendusid lugemisele, kirjutamisele ja arvutamisele, aga teadmisi anti
ka põllumajanduse ja ravikunsti kohta. Lapsed said seal õppida asuda umbes
seitsmeaastaselt.
Klassiruumis
oli tüüpiliselt laud ja pingid. Õpetaja andis oma ainet poodiumilt, kuid ta
mitte ei seisnud, vaid üldjuhul istus seljaga toolil. Õpilastel laudu ei olnud:
roomlaste meelest oli kirjutamine igas asendis mugav. Küsimustele vastuseid
andes pidid õpilased püsti tõusma. Sageli toimus õppetöö hooppis värske õhu
käes.
Grammatikuse
koolis loeti klassikalisi teoseid ning arutleti nende üle, süvendati teadmisi
kreeka ja ladina keelest, ajaloost. Tavaliselt käidi seal vanuses 12-16 aastat.
Kool
oli üsna hästi sisustatud. Leida võis kuulsate kirjanike büste ja võib-olla
isegi geograafilisi kaarte. Sageli asusid klassiruumid tänava ääres eesriide
taga, et tänaval sagivad inimesed õppetööd liialt ei häiriks. Igaüks võis sisse
astuda, sagedasteks külastajateks olid lapsevanemad, sõbrad ja needki, kes
lihtsalt soovisid tunde pealt kuulata.
Enamiku
ajast kõneles õpetaja. Õpilastel oli vähe võimalusi sõna sekka öelda, sest
nende ülesandeks oli märkmeid teha. Vaheldusrikkust pakkusid ülesanded, kus
pidi luulet proosasse ümber panema või koostama jutukesi mütoloogilistel
teemadel.
Retoorika
koolid valmistasid õpilasi ette poliitilisemaks elusuunaks, kus tarvis kõnesid
koostada ja neid ette kanda. Sinna sai sisse astuda peale grammatikuse kooli
lõpetamist.
Tüüpilised
ülesanded, mis õpilastele anti, hõlmasid süüdistuskõnede kirjutamist erisuguste
pahede vastu (kõrkus, jumalateotus) ning mõne kuulsama inimese või kangelase kõne
kirjutamist teatud situatsioonis.
Suvevaheaega
said õpilased nautida neli kuud (juunist oktoobrini) ning õpingute vältel oli
neil iga üheksas päev vaba.
Selline
õpetus leidis aset üldjoontes kuni impeeriumi lõpuni. Imperaatorite ajal hakkas
riik siiski haridusküsimustesse vaikselt sekkuma. Näiteks Augustus asutas kooli
oma palees, makstes õpetajatele palka, ja Hadrianus avas suure hulga koole,
pakkudes neile rahastust ja määrates riigipalka saavaid õpetajaid.
Õpetaja
Roomlaste
meelest oli üks õige õpetaja ütlemata karm, kannatamatu ja vihane. Mida vihasem
ta oli, seda parem. Õpetaja karjumist ja sõimu võis kuulda mitmete tänavate
kaugusele. Kardeti, et liiga pehme ja vastutulelik õpetaja hellitab ja rikub
lapsed ära. Ühtlasi nähti vihapursetes pühendumust oma töösse, sest see näitas,
et ta tahtis anda endast parima. Füüsilised karistused olid täiesti
tavapärased, levinuim oli joonlauaga käte tagumine, kuid raskematel juhtudel
võeti välja nahkrihm.
Algkoolide
õpetajad tulid tavaliselt ühiskonna madalamatest kihtidest, sageli olid nad
vabakslastud.
Retoorika
koolides oli õpetajateks tuntud riigimehed ja advokaadid.
Kasutatud kirjandus:
Tilk, M. (2003.) Kasvatus eri kultuurides 1. Tallinn: M. Tilk.
Comments
Post a Comment